"Täna õhtul Jaak Prints"

Umbes sellise teksti kandisn ette Teater NO99 aktsioonil "Täna õhtul Jaak Prints":

Minu esimene kokkupuude Jaak Printsiga oli siinsamas majas. Teater kandis siis küll nime Vanalinnastuudio ning Jaak Prints nime Teppart. Prints oli siis lavakunstikooli 21. lennu tudeng ning nad mängisid siin majas Mati Undi lavastust “Kärbeste saar”. Mina olin tööl Vanalinnastuudio reklaamijuhina. Ma pean tunnistama, et Printsi ma sellest lavastusest ei mäleta – on küll meeles näiteks Marin Mägi Põssa monoloog ja Rasmus Kaljujärve Undi-paroodia, aga Prints mitte. Võimalik, et see ütleb rohkem minu kui Printsi kohta.

Üldse on väga kerge arvata, justkui oleks Prints kogu aeg Teater NO99 näitleja olnud, kuigi tegelikult töötas ta enne siia tulekut aastakese ka Vanemuise teatris. Ehk on see tunne tingitud sellest, et just NO-teatri lavastustes kujunes üsna kiirelt välja Printsi lavapersoon, mida nüüdseks kõik teavad. Lugesin tänaseks ette valmistudes läbi kogu kriitika, mis Printsi kohta leida suutsin – seda on muide väga vähe, ehk mõnikümmend rida - , ja seal jäid korduvalt silma sõnad nagu koomiline, groteskne, detailitäpne, eneseirooniline. Kui võtta juurde ka blogimaailm, pikeneb nimekiri sõnadega armas ja nunnu, aga las need praegu jäävad.

Võib muidugi küsida, miks Printsist nii vähe kirjutatud on? Põhjuseid on mitmeid. Oma osa on teatril, kus ta tööl on ning mille lavastused on tavaliselt üles ehitatud pigem näitlejate ansamblile kui üksikrollidele. Roll on üldse mõistena oma sisu tugevalt muutmas, seda eriti postdramaatilises teatris, kus tekst ei ole enam lavastuse kese. Sellised lavastused tähendavad näitlejaile kiireid hüppeid ühest rollist teise sama lavastuse jooksul (kui meenutada näiteks lavastust “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, siis seal saab Jaak Prints mängida nii paranoilist meest, kes tunneb, et kõik teda vihkavad; tõelist kunstnikku, kes kaaslasega teiste tegijate mõttetust kirub; autojuhti, kes tahtis hoopis füüsikuks saada; improvisatsiooni üle arutavat näitlejat ja muidugi jänest). Selline mitme rolli mängimine ühes lavastuses toob omakorda kaasa selle, et laval on alati kohal näitleja isik – näitleja ei kehastu enam kellekski teiseks ümber ning seetõttu kujuneb ajapikku välja lavastusest lavastusesse kaasas kantav roll nimega Näitleja.

Küsimus, milline on siis Jaak Printsi roll Näitleja Jaak Prints toob meid tagasi varem tsiteeritud loetelu juurde. Tõesti, tavaliselt märgatakse Printsi koomilisi osatäitmisi ja kui tema rollid silme eest läbi lasta, siis enamjaolt nad koomilised ongi – muigega mängitud. Siit ka teine võimalik põhjus, miks kriitikas Printsis palju ei räägita: tema lavaline olek tundub esmapilgul väga kergesti loetav, nagu täpne karikatuur, mille koomika tekitab naeru otse alateadvusesse tungides, teadvustatud analüüsi vajamata. Mis siin ikka kirjeldada, kui kõik niigi selge on, eks ole? Vähemalt 2007. aasta Balti teatri festivali žürii oskas hinnata Printsi osatäitmist lavastuses “GEP” ning andis talle selle eest ühe preemiatest.

Mida see žürii siis märgata võis? Tõenäoliselt Printsi ülimat lavalist kontrolli, kus iga žest, miimikamuutus, samm on kaalutud, kindlasti mitte juhuslik. Sellest võiks järeldada, et Prints on näitleja, kes lavale minnes teab täpselt, mida ta seal tegema hakkab, jätmata suurt ruumi kõrvalekalleteks. Koomika, eriti groteskile toetuv koomika vajabki detailideni lihvitust, et mitte labaseks minna, aga tõsisemad tegelaskujud? Printsil pole seni õnnestunud väga tõsiseid tegelasi mängida, seega on raske öelda, kas psühholoogiliselt esitatud tegelasi mängides võiks see lihvitus takistuseks, liigselt vabadust piiravaks saada.

Kindlasti tundis seesama žürii, kuivõrd jõuetud nad on Printsi tegelaskuju rikkumata siiruse ees. See on nagu omamoodi saamatus, mis Printsi erinevaid tegelasi ühendab ning publiku tema kehastatuile kaasa elama ja kaasa tundma paneb. Siit ka armas ja nunnu blogisissekannetes.

Eelnevale vaatamata on Printsi rollid siiski pea alati esitatud tugeva kõrvalpilguga – ta justkui hoiaks iseendal ja oma tegelaskujul pidevalt silma peal. Võimalik, et sarnaselt ülima lihvitusega on seegi üks märke näitleja kõhklustest ja ebakindlusest. Mõnikord tõesti tundub, et Prints pelgab oma tegelasega ühte sulamist, kuid mitte alati – nii premeeritud roll lavastuses “GEP” kui Samuel Trautmani roll lavastuses “rambo” on selle tõestuseks.

NO-teatri puhul on paratamatu – sest trupp on väike ning lavastuste laad tagab selle - , et siin töötav näitleja võib varem või hiljem mõnes lavastuses piirduda vaid oma rolli nimega Näitleja esitamisega. Selle kohta võiks öelda stambid, või viidata tüüp-castingule, kuid igal juhul tasuks seda ennetada. Lavastused nagu “Padjamees” või “Kes kardab Virginia Woolfi” on antud teatri kontekstis olulised just selle pärast, et annavad näitlejatele võimaluse ja kohustuse vahelduseks psühholoogiliselt rollile läheneda, mis õnnestumise korral laiendab oluliselt rolli nimega Näitleja omadusi. Jaak Printsile seni päris sellist rolli jagunud pole, kuigi võiks – mitte seepärast, et roll nimega Näitleja Jaak Prints igavaks oleks muutunud, vaid seepärast, et seda oleks huvitav vaadata.

Comments

Ireene said…
Mulle jäi 21.lennust just Prints tol ajal kõige enam meelde, aga seda vist eelkõige rolliga lavastuses "Utoopia", mis oli tal küll üliosavalt lahendatud, kuigi ka tookord oli just see siirusele kalduv koomika see, mis temas võlus. Igal juhul olid lootused tema suhtes kõrged. Kuid millegipärast on ta NO-s olles tõepoolest häbematult vähe tähelepanu saanud. Jah, see on ühtpidi No-teatri paratamatus, kuid nii mõnelegi teisele näitlejale on ju ka seal korduvalt nö suuremaid rolle jagunud ...